Ülestõusmispüha läkitus Narva ja Petseri piiskopilt Latsarilt Narva piiskopkonna jumalakartlikule karjale

Ülestõusmispüha läkitus
Narva ja Petseri piiskopilt Latsarilt
Narva piiskopkonna jumalakartlikule karjale
„Me tähistame surma surmatuks tegemist, põrgu hävitamist, igavese elu algust ja lauldes rõõmustame Teda, ainsat isade õnnistatud ja ülistatud Jumalat.“
(Ülestõusmispüha kanon, 7. laul)
KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD!
Aukartust äratavad isad, vennad ja õed!
Rohkem kui 2000 aastat on möödunud sellest imelisest hommikust, mil mirrikandjad kuulsid Inglilt teadet oma armastatud Õpetaja ja Issanda ülestõusmisest. Jällegi kuulutab kogu maailmale lühike, ent sügava tähendusega sõna „Kristus on üles tõusnud!“ seda suursündmust, mis on muutnud kogu inimkonna ajaloo — Jumala Poja Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmist.
Pikad Suure Paastu päevad, mil me hoidumise kaudu anname Jumalale kümnist möödunud aasta rõõmude ja heategude eest, on Kirik meid valmistanud väärikaks püha ülestõusmispüha vastuvõtuks. Selle püha nimetus, mis on kristliku tsivilisatsiooni inimesele tuttav ja harjumuspärane, viib meid tagasi Vanasse Testamenti. 2. Moosese raamatus kirjeldatakse Iisraeli rahva pääsemist rängast Egiptuse orjusest, seoses vaarao ja Moosese vastasseisuga. Otsustavaks sai viimane ja tugevaim argument – orjastava maa esmasündinute surm ja surmaingli möödumine Jumala väljavalitud rahva lastest.
Ainult messiaanliku ootuse valguses mõistetav Piibli käsitlus üldinimlikust ajaloost aitab meil näha üksteisega lahutamatult seotud sündmuste ahela algust, mille tõeline tähendus avaneb Kristuses.
Tänapäeva sekulaarse filosoofia survel, mis püüab Euroopa kristlikku kultuuri ilmalikustada, kaotavad paljud sügavad sümbolid, mida evangeelium inimteadvusse juurutas, oma algse mõtte. Kirikupühad, mis kunagi koondasid rahvast uhketesse linnakatedraalidesse ja tagasihoidlikesse maa kirikutesse, lakkavad oma kutse- ja rõõmusõnumit edastamast. Jumalateenistusliku ja liturgilise sisuta muutuvad need kaugmineviku arusaamatuteks ja elututeks jäänukiteks.
Kui me kogu südamest ja rõõmust täidetuna tervitame üksteist sõnadega „Kristus on üles tõusnud!“, ei mõtle me alati sellele, kui kõrge hinnaga need sõnad meile kingiti. Möödunud kannatusnädal, mis on olnud paljude kirjanike, poeetide, muusikute ja filosoofide mõtiskluste teemaks, avas kogu oma paljastuses ebaõigluse, kurjuse ja sügava tänamatuse, mis tabas Jeesust.
2000 aastat on möödunud, kuid taas ja taas loeme me uuesti Evangeeliumide viimaseid peatükke. Meie silme ette kerkivad Juudas ja Pilatus, apostlid ja mirrikandjad naised, variserid ja Iisraeli rahvas. Mingil hetkel võib meis tekkida tunne, et see draama meid ei puuduta. Kuid jätame kauge mineviku Jumala kohtumõistmisele ja vaatame omaenda elu. Kas saame käsi südamel kinnitada, et meil pole midagi ühist tolleaegsete Juudamaa elanikega? Kas oleme alati Temaga – rõõmus ja mures, heaolus ja puuduses, tervises ja haiguses?
Kas näeme oma ligimeses Kristust või jagab meie süda maailma endiselt „omadeks“ – sugulasteks, sõpradeks – ja „võõrasteks“?
Kahjuks kõnelevad sotsiaalsed vastuolud ja ebaõiglus meie sügavast puudulikkusest ja patust. Tundub, et selles ausas hinnangus pole kohta rõõmuks – ainult kahetsuseks ja kurbuseks...
Ent vaatame sellele teisest küljest. Paljudes kirikulauludes tunnistame Jumala kõiketeadmist – mitte ainult oleviku, vaid ka tuleviku suhtes. Meie pärast maa peale tulnuna teadis Ta kindlasti inimliku tänamatuse ookeanist ja inimestest, kes suhtuvad Tema lunastustöösse põlgusega.
Täites vabatahtlikult lunastustöö, soovis Issand kutsuda ennast Päästjaks mitte ainult neile, kes elasid Tema ajal ja nägid Risti, vaid ka meile kõigile.
Tunnetades oma patusust, nõrkust ja väärtusetust ei jää me üksi ega isoleerituks, lootusetu kurbuse ja meeleheite keskele. Kristus sirutab oma käed kõigi meie poole, võttes meid vastu sellistena – vaestena ja hüljatutena, maises elus kannatajatena – ning kingib meile oma armastuse ja andestuse valguse.
Kristus oma surnuist ülestõusmisega, surma võitmisega, kinkis meile lootuse ja võime tõusta üle kõige madalast ja kaduvast. Oma kõrge eeskujuga näitas Ta meile täiusliku inimese kuju – seda, kes ohverdab end ja annab end täielikult.
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16)
Tänasel päeval rõõmustame ja tähistame koos kõigi kristlastega, kes jagavad meie ülestõusmispüha rõõmu. Kutsume kõiki, kes pole veel Kiriku osadusse astunud, tundma seda vaimustust, mida kogesid Kristuse apostlid, kui nad kuulsid Tema ülestõusmisest.
Olgu ülestõusmispüha öö täidetud teie jaoks usu ja lootuse valgusega!
Narva ja Petseri piiskop Latsar
Narva ja Petseri piiskopkonna juht
Kristuse ülestõusmispüha, 2025
Narva linn