Passia (Kannatusjumalateenistus). Akafist Kristuse kannatustele.

22. märtsil 2026 toimus Jumalaema Kaasani ikooni kirikus passia (Kristuse kannatuste teenistus).

Püha Neljakümnepäevase paastu päevil kutsub Püha Kirik meid eriliselt meeleparandusele, oma hinge süvenemisele ja suure saladuse — meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuste — mõtisklemisele. Paastuaja jumalateenistuste seas on eriline koht passial — Kristuse kannatuste akafisti lugemisel.

Mida tähendab see jumalateenistus meie jaoks?

Passia ei ole lihtsalt evangeeliumisündmuste meenutamine. See on elav seismine Kristuse Risti juures. See on võimalus puudutada südamega neid kannatusi, mida Issand kandis igaühe meist pärast.

Me kuuleme, kuidas Päästjat reedetakse, kuidas Teda mõistetakse ebaõiglase kohtu alla, kuidas Teda pilgatakse, piinatakse ja risti lüüakse. Kuid on oluline mõista: see ei ole ainult ajalugu — see on tõde igaühe meist kohta.

Sest Issand ei kannata mitte lihtsalt „kõigi eest“, vaid iga inimese eest isiklikult.

Iga meie patt on nagu löök Kristuse pihta. Iga meie paadumus on nagu nael, mis lüüakse Tema kõige puhtamatesse kätesse. Iga meie ükskõiksus on nagu eemal seismine Ristist, nagu need, kes vaatasid ega tundnud kaasa.

Kuid samas avab passia meile ka teise tõe — Jumala mõõtmatu armastuse.

Issand ei vasta kurjale kurjaga. Ta ei neela oma piinajaid. Vastupidi — ristilt kõlab palve:
„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“

See on jumaliku armastuse mõõt — armastus lõpuni, ohverdav armastus, armastus, mis andestab isegi ristilööjatele.

Ja Kirik kutsub meid neil päevil mitte ainult kuulama, vaid vastama.

Vastama meeleparandusega.
Vastama alandlikkusega.
Vastama elu muutmisega.

Passia on meie hinge peegel. Selles näeme: kus me oleme — kas koos Kristusega või Temast eemal? Kas nende seas, kes ustavalt seisavad Risti juures, või nende seas, kes salgavad, reedavad ja mõistavad hukka?

Kuid isegi siis, kui tunneme end ära nõrkade ja langenute seas — ärgem heitkem meelt.

Sest Kristuse kannatused ei ole ainult kohus, vaid ka pääste. Rist ei ole ainult hukkamisriist, vaid elu puu.

Kannatuste kaudu tuleb ülestõusmine. Meeleparanduse kaudu — andestus. Risti kaudu — rõõm.

Ärgu jäägu meie osavõtt sellest pühast jumalateenistusest ainult väliseks kombeks.

Laskem Kristuse kannatuste sõnal tungida meie südamesse, pehmendada seda ning õpetada meid armastusele, kannatlikkusele ja andestusele.

Ja siis, läbides paastu vaimset teekonda, võime koos Kirikuga vääriliselt vastu võtta Kristuse helge ülestõusmise.