Paastu 2. pühapäev. Püha Grigoorios Palamas, Tessaloonika peapiiskop.

7.03.2026, pühapäeva eelõhtul ja püha **Püha Gregorius Palamase** mälestuspäeva eel, peeti Kaasani kirikus õhtune jumalateenistus. Pühapäeval, 8.03.2026, toimus Jumalik Liturgia.

Püha Gregorius Palamas, Thessaloníki peapiiskop, sündis 1296. aastal Väike-Aasias. Türklaste sissetungi ajal põgenes tema perekond Konstantinoopolisse ja leidis varjupaiga keiser **Andronikos II Palaiologose** (1282–1328) õukonnas. Püha Gregoriuse isa sai keisri juures kõrgeks ametnikuks, kuid suri peagi ning keiser Andronikos ise võttis orvuks jäänud poisi kasvatamise ja hariduse enda hooleks. Suure andekuse ja hoolsusega omandas Gregorius kergesti kõik ained, mis kuulusid tollasesse kõrgema hariduse programmi. Keiser soovis, et noormees pühenduks riigiteenistusele, kuid Gregorius, vaevalt 20-aastaseks saanud, lahkus 1316. aastal (teistel andmetel 1318) Pühale Athose mäele ja astus algajana Vatopedi kloostrisse. Seal võttis ta vana vaimuliku juhendaja, püha Nikodimos Vatopedilase juhendamisel mungapühitsuse ning alustas askeetlikku elu.

Aasta hiljem ilmus talle nägemuses püha evangelist Johannes Teoloog ja lubas oma vaimset kaitset. Gregoriuse ema koos tema õdedega võttis samuti vastu mungaseisuse.

Pärast vanema Nikodimose surma veetis munk Gregorius kaheksa aastat oma palve- ja askeesiteed vana Nikiforos Isihhasti juhendamisel. Pärast viimase surma siirdus ta püha Athanasiose Lavrasse. Seal teenis ta algul sööklas ning hiljem sai kiriku lauljaks. Kolme aasta pärast (1321), püüdes kõrgema vaimuliku täiuslikkuse poole, asus ta elama väikesesse erakukloostrisse Glossiasse. Selle kloostri ülem õpetas talle keskendunud sisemist palvet – nn „mõistuse palvet“, mida mungad olid arendanud juba alates 4. sajandi suurtest kõrbeisadest, nagu Evagrios Pontosest ja püha Makarios Egiptlasest.

11. sajandil selgitas püha **Simeon Uus Teoloog** oma kirjutistes üksikasjalikult selle palve väliseid võtteid ning Athose mungad võtsid selle õpetuse omaks. Sellise vaikuses ja üksinduses praktiseeritava sisemise palve kogemuslikku teed hakati nimetama isihasmiks (kreeka keelest „vaikus“, „rahunemine“), ning selle praktiseerijaid kutsuti isihhastideks. Glossias viibimise ajal võttis tulevane pühak täielikult omaks isihasmi vaimu ja tegi sellest oma elu aluse.

12. aastal, türklaste rünnakuohu tõttu, siirdus ta koos vendadega Thessaloníkisse, kus ta samal aastal pühitseti preestriks.

Preestrina ühendas püha Gregorius oma teenimise erakueluga: viis päeva nädalas veetis ta vaikuses ja palves ning ainult laupäeval ja pühapäeval tuli ta rahva ette, pidas jumalateenistusi ja jutlusi. Tema õpetused liigutasid sageli kirikus viibijaid pisarateni. Samas ei olnud ta ühiskondlikust elust täielikult eraldunud: mõnikord osales ta teoloogilistel aruteludel, kus käisid Thessaloníki haritud noored eesotsas tulevase patriarhi Isidorosega.

Ühel Konstantinoopolist naasmisel leidis ta Thessaloníki lähedal Veria piirkonnas koha, mis sobis eraklikuks eluks. Seal kogus ta väikese erakmunkade kogukonna ja juhtis seda viis aastat. 1331. aastal läks ta tagasi Athosele ja elas püha Sabbase skitis, püha Athanasiose Lavra lähedal. 1333. aastal määrati ta Athose põhjaosas asuva Esfigmenu kloostri iguumeniks. 1336. aastal naasis ta taas püha Sabbase skiti ja pühendus teoloogilistele töödele, millega tegeles elu lõpuni.

1340. aastatel kerkisid Ida kirikus sündmused, mis tõstsid püha Gregoriuse üheks olulisemaks õigeusu õpetuse kaitsjaks ja tegid temast isihasmi õpetuse tuntud teoloogi.

Umbes 1330. aastal saabus Konstantinoopolisse Kalabriast õpetatud munk Barlaam. Ta oli loogika ja astronoomia traktaatide autor ning osav kõnemees. Peagi sai ta koha Konstantinoopoli ülikoolis ja hakkas seletama püha Dionysios Areopagiidi teoseid, kelle apofaatiline teoloogia oli tunnustatud nii Ida- kui Läänekirikus.

Hiljem külastas Barlaam Athost, tutvus sealsete isihhastide vaimse eluga ning kuulutas Jumala olemuse tunnetamatuse dogmale tuginedes nende sisemise palve õpetuse ekslikuks. Ta rändas Athoselt Thessaloníkisse, sealt Konstantinoopolisse ja taas Thessaloníkisse, vaieldes munkadega ja püüdes tõestada, et Tabori valgus on loodud. Samuti pilkas ta munkade jutte palvemeetoditest ja vaimsetest kogemustest.

Athose munkade palvel püüdis püha Gregorius algul Barlaami suuliselt manitseda. Nähes aga, et sellest pole kasu, esitas ta oma teoloogilised argumendid kirjalikult. Nii sündis teos **„Triadid pühade isihhastide kaitseks“** (1338). 1340. aastal koostasid Athose mungad koos temaga ühise vastuse Barlaami rünnakutele – nn „Athose Tomose“.

1341. aasta Konstantinoopoli kirikukogul Hagia Sophia kirikus toimus Gregoriuse ja Barlaami vaheline vaidlus Tabori valguse olemuse üle. 27. mail 1341 kinnitas kirikukogu püha Gregoriuse õpetuse: Jumal on oma olemuselt kättesaamatu, kuid ilmutab end oma energiate kaudu, mis on suunatud maailmale ja mida võib kogeda nagu Tabori valgust, mis ei ole meeleline ega loodud. Barlaami õpetus mõisteti hukka kui hereesia ning ta lahkus Kalabriasse.

Vaidlused palamiitide ja barlaamiitide vahel ei lõppenud siiski sellega. Barlaami poolel olid tema õpilane, bulgaaria munk Akindinos, patriarh Johannes XIV Kalekas (1341–1347) ning ka keiser Andronikos III Palaiologos. Akindinos kirjutas mitu teost, milles süüdistas püha Gregoriust ja Athose munkasid kirikurahutuste põhjustamises. Püha Gregorius kirjutas nende väidete põhjaliku ümberlükkamise.

1344. aastal patriarh ekskommunitseeris ta ja pani ta vanglasse kolmeks aastaks. 1347. aastal, kui patriarhiks sai Isidoros, vabastati Gregorius ja ta tõsteti Thessaloníki peapiiskopiks. 1351. aasta Blachernae kirikukogu kinnitas pidulikult tema õpetuse õigeusklikkuse.

Thessaloníki elanikud ei võtnud teda algul siiski kohe vastu ning ta pidi elama mõnda aega mujal. Ühel reisil Konstantinoopolisse langes Bütsantsi galeer, millega ta sõitis, türklaste kätte. Püha Gregoriust müüdi umbes aasta jooksul erinevates linnades vangina, kuid ka siis jätkas ta väsimatult kristliku usu kuulutamist.

Alles kolm aastat enne oma surma naasis ta Thessaloníkisse. Tema surma eelõhtul ilmus talle nägemuses püha **Johannes Kuldsuu**. Sõnadega „Ülespoole! Ülespoole!“ lahkus püha Gregorius Palamas rahulikult Issanda juurde 14. novembril 1357.

1368. aastal kuulutati ta Konstantinoopoli kirikukogul patriarh **Philotheose** ajal pühakuks; sama patriarh kirjutas ka tema eluloo ja jumalateenistuse.