Paastu 3. pühapäev – Ristikumardamise püha (Krestopoklonnaja). Jumaliku Liturgiia
14.03.2026 paastuaja 3. pühapäeva – Ristipühapäeva eelõhtul toimus Kaasani kirikus õhtune jumalateenistus. Pühapäeval, 15.03.2026, peeti Jumalik liturgia.
Püha Gregorius Palamas, Thessaloníki peapiiskop, sündis 1296. aastal Väike-Aasias. Türklaste sissetungi ajal põgenes tema perekond Konstantinoopolisse ja leidis varju keiser Andronikos II Palaiologos (1282–1328) õukonnas. Püha Gregoriuse isa sai keisri juures kõrgeks ametnikuks, kuid suri peagi. Seejärel võttis keiser ise osa orvuks jäänud poisi kasvatamisest ja haridusest.
Tänu oma suurele andekusele ja hoolsusele omandas Gregorius hõlpsasti kõik keskaegse kõrgema hariduse õppeained. Keiser soovis, et noormees pühenduks riigiteenistusele, kuid Gregorius lahkus vaevalt 20-aastasena 1316. aastal (teistel andmetel 1318) Athose Pühale Mäele ja astus novitsiaadina Vatopedi klooster. Seal võttis ta vastu mungapühitsuse ja alustas vaimset askeesi.
Aasta hiljem ilmus talle nägemuses püha Johannes Evangelist ja lubas oma vaimset eestkostet. Gregoriuse ema koos tütardega võttis samuti vastu mungaseisuse.
Pärast oma vaimuliku juhendaja surma elas munk Gregorius kaheksa aastat teise vanema juhendamisel. Seejärel läks ta Suur Lavra Athose mäel, kus ta teenis esmalt sööklas ja hiljem kirikulauljana. Kolme aasta pärast (1321), igatsedes suuremat vaimset süvenemist, asus ta elama väikesesse erakute kogukonda Glossiasse.
Seal õpetati talle keskendunud sisemist palvet – nn **„vaimset palvet“** ehk „meelepalvet“. See palvepraktika pärineb juba 4. sajandi kõrbeisadelt, näiteks Evagrios Pontikos ja Makarios Egiptlane. Hiljem kirjeldas selle praktika palvevõtteid põhjalikult Simeon Uus Teoloog.
Seda vaikuses ja üksinduses praktiseeritavat vaimset eluviisi hakati nimetama **hesühhasmiks** (kreeka sõnast *hesychia* – rahu, vaikus) ning selle järgijaid **hesühhastideks**. Glossias veedetud aja jooksul omandas Gregorius täielikult hesühhasmi vaimu ja tegi sellest oma elu aluse.
1326. aastal, Türgi rünnakute ohu tõttu, siirdus ta koos vendadega Thessaloníki, kus ta pühitseti preestriks.
Preestrina ühendas püha Gregorius oma teenimise erakueluga: viis päeva nädalas veetis ta vaikuses ja palves ning ainult laupäeviti ja pühapäeviti tuli rahva ette – pidas jumalateenistusi ja jutlusi. Tema õpetused liigutasid kuulajaid sageli pisarateni.
1331. aastal naasis ta Athosele ja elas erakuna püha Sava sketes. 1333. aastal määrati ta Esfigmenu klooster iguumeniks. 1336. aastal pöördus ta tagasi püha Sava sketesse ja hakkas kirjutama teoloogilisi teoseid, mida ta jätkas elu lõpuni.
1332. sajandi 1330. aastatel puhkesid Ida kirikus teoloogilised vaidlused. Konstantinoopolisse saabus Kalabriast õpetlane munk Barlaam Kalabriast, kes kritiseeris Athose munkade hesühhastlikku palvepraktikat ja nimetas seda ekslikuks. Ta väitis ka, et Kristuse muutmise ajal ilmunud Tabori valgus on loodud.
Athose mungad palusid püha Gregoriusel vastata. Nii kirjutas ta teose **„Triadid pühade hesühhastide kaitseks“** (1338). 1341. aastal toimunud Konstantinoopoli kirikukogul arutati küsimust Tabori valguse olemusest. Kirikukogu kinnitas Gregoriuse õpetust, et Jumala olemus on küll kättesaamatu, kuid Jumal ilmutab end oma **energiates**, mis on inimesele kogetavad ja ei ole loodud.
Vaidlused siiski jätkusid. Püha Gregorius vangistati mõneks ajaks, kuid 1347. aastal vabastati ta ning määrati Thessaloníki peapiiskopiks. 1351. aastal kinnitas Vlaherna kirikukogu tema õpetuse õigeusklikkust.
Ühel merereisil Konstantinoopolisse sattus Bütsantsi laev türklaste kätte ja püha Gregorius viibis aasta aega vangistuses, kuid jätkas ka seal kristliku usu kuulutamist.
Kolm aastat enne surma naasis ta Thessaloníkisse. Surma eel ilmus talle nägemuses püha Johannes Chrysostomos. Sõnadega „Kõrgustesse! Kõrgustesse!“ lahkus püha Gregorius Palamas rahus Issanda juurde 14. novembril 1357.
1368. aastal kuulutati ta pühakuks Konstantinoopoli kirikukogul patriarh Philotheos Kokkinos juhtimisel, kes kirjutas ka püha Gregoriuse eluloo ja jumalateenistuse.